|
Genfis oli palav. Palav oli lennujaamas ja hotellis ja tänaval. Palav oli ka Eesti delegatsioonil, kuhu sedakorda kuulusid Välisministeeriumi, õiguskantsleri ja võrdse kohtlemise voliniku esindajad ja kes mõningase (hästi varjatud) ärevusega valmistus esitlema Eesti kolmandat aruannet kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti täitmise kohta. Kogunesime alalise esinduse korraldatud lõunasöök-koosolekule strateegiat ja taktikat arutama. Ärevuseks oli põhjust. Annely oli meile varem kirjeldanud, mis toimuma hakkab, aga seda infot ei olnud just palju.
From: Annely Kolk
Sent: 5. juuli 2010. a. 15:50
Subject: EE aruande arutelu CCPR komitees
EE aruande arutelu toimub esmaspäeval, 12. juulil, kell 15.00-18.00, ja teisipäeval, 13. juulil kell 10.00-13.00. Istungi avab Komitee eesistuja, Iwasawa (Jaapan), misjärel saab kohe sõna EE delegatsiooni juht. Delegatsiooni juht peaks esmalt tegema lühikese delegatsiooni tutvustamise (u 2 minutit).
Komitee on EE aruande arutelu jaganud eelnevalt saadetud küsimuste (list of issues) järgi pooleks (esimesel päeval toimub arutelu küsimuste 1 - 14 põhjal ja teisel päeval 15 - 27 põhjal).
Peale lühikest delegatsiooni tutvustamist peab delegatsiooni juht tegema kokkuvõtte 1-14 küsimuste vastustest + märkima ära uusimaid arenguid peale vastuste saatmist (kui on). Sõnavõtt peaks olema - 30 minutit.
Seejärel asub komitee küsima täpsustavaid ja follow-up küsimusi (järjest küsivad ja küsimusteks on neil aega u 1 tund). Seejärel tehakse väike paus (10 minutit), mille käigus saab delegatsiooni juht määrata, kes millistele küsimustele vastab. Ülejäänud istungi aja vastab EE delegatsioon küsimustele. Kui on küsimusi, millele samal päeval ajapuudusel vastata ei jõua, võib neile vastata ka järgmise päeva hommikul.
Järgmisel päeval toimub kõik samamoodi. Esmalt delegatsioonijuhi kokkuvõttev sõnavõtt küsimuste 15 - 27 vastustest (- 30 minutit), millele järgnevad komitee liikmete küsimused, väike paus, ja EE delegatsiooni vastused.
Kui on soov esitada komiteele mingit statistikat (kui küsitakse statistikat vmt) või muid andmeid kirjalikult, saab seda teha peale aruande arutelu lõppu 48 h jooksul. Mida komitee küsida kavatseb, ei teadnud keegi. Muidugi, me olime vastanud eelnevalt saadetud küsimustele ning saanud kätte valitsusväliste organisatsioonide kommentaarid aruande kohta ja võis arvata, et juttu tuleb samadest asjadest. Olime palunud ekspertidel Tallinnas valvel olla juhuks, kui meil peaks kiiresti lisainfot vaja olema. Sellele vaatamata oli tunne justkui enne eksamit, mille kohta sa tead, et sa kõike ei tea.
Ja siis see algas. Komitee eesistuja andis sõna Martenile, kes ütles, et teeme seda nüüd Eesti moodi - ei hakka sissejuhatusega pikalt venitama, vaid asume kohe asja ehk varem esitatud küsimustele vastamise juurde. Seda ta tegigi ja rääkis täpselt 30 minutit, nagu päevakava ette nägi.
Inimõiguste komitee üks eripärasid on see, et riigile ei öelda, kes on nende raportöör ehk isik, kes komitee arvamuse tegelikult koostab. Esitluse ajal pannakse riigi delegatsioon istuma saali keskele, nii et tahes-tahtmata oled mõnede inimeste poole seljaga ega saa ka kõne ajal jälgida, kes millisest teemast rohkem huvitatud tundub olevat. Meil oli ainult vihje, et tõenäoliselt on raportöör see, kes küsimuste esitamiseks esimesena sõna saab. Esimesena sai sõna minu vastas istunud härra, kes ei olnud kiitusega kitsi. Eesti puhul on tema arvates tegu hämmastava edulooga, milles totalitaarsest riigist sai vaid mõne aastaga Euroopa Liidu liige ja kuna selleks pidi täitma nn Kopenhaageni kriteeriumid, võib olla üsna kindel, et Eestit saab inimõiguste järgimise koha pealt ülejäänud maailmale eeskujuks tuua. On selge, et mitte keegi ei suuda teha kõike, mida lepingud ette näevad, ütles ta. Aga selle poole peaks püüdlema ja sellepärast on tal mõned täiendavad küsimused, mille ta järgmiseks ette loeb.
|
 |
|
